üks mootorratas.
56 kilovatti.
kaks tibi.
kolm päeva.
neli mandri-eesti äärepunkti.
1262 kilomeetrit.
11 maakonda.
18 linna.

kinnitage rihmad!

Tegelased:

Zebra.

8-aastane.

Transiit.

Mari Öö.

29-aastane.

Meedia.

Kitty.

28-aastane.

Infotehnoloogia.

Siil. 2-aastane. Jope.

Siil. 4-aastane. Püksid.

Generaalplaan.

1-nädalane.

Mandri-Eesti äärepunktid.

Miks üldse?

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama Kitty talvisest ettepanekust minna ratsutama. Tema olevat alati tahtnud ja mina küll tunnistasin, et kardan kõiki loomi ussikestest elevantideni, aga mõte tundub tore ja lähme jah. Lepitud kokku, et siis, kui ilmad soojad.

Kui see aeg käega katsuda oli, arvutasime välja, et mingit öömaja ja sauna me endale palgata ei jaksa, aga milleks – meil on tsikkel, telk ja suvi. võtsime kalendri ette ja panime linnukesed kirja. Kolm päeva, rohkem Mari kahe trenni vahele ei mahu. Aga kui juba tsikliga, tuleb teha pikem tiir kui kuskile Aegviitu ratsamatkale. Ja nüüd juba tundus, et kellel seda hobujõudu vaja on, kui meil kahepeale 76 on jalge vahele võtta...

Proloog

Pärast teisipäevast viineripirukate küpsetamist ja pakkimismaratoni („Me oleme ägedad!“ õhkame, kui vaatame kolme pakitud kohvrit, kuhu mahuks vabalt veel asju.) laekub kolmapäeval Kitty. Tõstame kohvrid rattale, seome lapse autosse kinni, Mari avab värava ja sõidab ca 400 kilo hargilt maha, otse külili murule. Kõne Kittyle, kes autos ootab:
„Tule aita mul ratas püsti tõsta!“
„Tulen!“ tulebki, kummardub, võtab rattast kinni ja
„Oota, tee seljaga...“
„Mis seljaga?“ küsib ta isegi mitte hingeldades, ja ratas toetub juba külgjalale.

Otsustame, et kuna igal matkal peab ju midagi perse minema, siis selle matkaga on nüüd korras. Kõik ülejäänu peab nüüd sujuma, sest perse osa on nüüd läbi. Tõsi, üks peegel toetub nüüd hellalt paagikotile ega peegelda halli muffigi, aga pole midagi, mida peatus linnapiiril Käbi juures korda ei teeks.

Kolmapäev: Tallinn-Uusküla

Linnast pääseme keskpäeval. Pärast viimast foori huilgab Mari pisut kiivrisse. Ilm on taevalik, rutiini peletavad kaks rekkat, kes maanteel kõrvuti sõidavad. Väiksed autod taga piidlemas, kuni ühel õnnestub bussitasku kaudu paremalt mööda pressida. Möödas, rabab kohe teises reas sõitja ette ja pidurdab tollel hoo tublisti maha. See aitab: esimese rea rekkast maha jäänuna tuleb ta selle peale, et rida vahetada.

Kuusalus saab see 120 km/h pidu läbi ja võtame suuna metsa. Kaardile on Juminda poolsaare läänekaldal kulgev ära märgitud kui ’ilus tee’. On küll ilus. Talvel nagu ei tule selle pealegi, et kusagil on kadakased karjamaad ja pehmeliivane rand. See on justkui midagi sellist, millele hakkad mõtlema, kui mere äärde sõitmiseks ja seal hängimiseks asju pakid. Muus kontekstis on see üllatav ja seda ilusam. Õhkame kumbki oma kiivrisse, et ilus on ikka see Eestimaa! Ja teeme minutise peatuse, et Kitty saaks fotoka oma kätte võtta ja volilt kogu aeg kõike pildistada.

Suund, nagu hoiatustega tutvunud lugeja teab, on Mandri-Eesti äärepunktidele. Läheneme hirmuäratava tempoga põhjatipule. Loksast leiame Loksa Kaubamaja, mis on päris muljetavaldav kontseptsioon nii väikese linna kohta. Ehkki kohvrites ruumi on, jätame šoppamata. Teel Pärispeale viipab Mari paremale ja vasakule: siin on Urali suvila, siin ta pidas sünnipäeva ja siin kännu juures me jõime ükskord öösel Gabrieli.

Kui teed väga väikeseks lähevad ja telefonid ilmselt juba Soome levi kammivad, kohtame silti „Purekkari neem“, ainult et järgmisel ristil vihjed puuduvad ja muidugi sõidame valesti. Seda näeme aga alles siis, kui oleme tsivilisatsiooni puudumist kritiseerides (kus on burksiputka ja postkaartidele Eesti Posti Põhjatipu eritempleid pakkuv postiametnik?! Isegi silti pole, et mingi tipuga oleks tegemist!) naaberneeme vallutanud. A pole midagi, sööme mõned vinkupirukad ja joome teed (ekstrakti, kui maitset uskuda), kiidame taevani tagaotsa pakkimissüsteemi (Mari ehitatud!) ning võtame suuna õigele neemele. Kuskil on isegi silt, mis viitab, et nüüd oleme küll õigel teel, aga eritempleid pole siingi. Astumist on omajagu – Eestimaa viimased kivid, mööda Eestimaa viimastest kannikestest ja Eestimaa viimasest kasesalust. Kitty lubab teha pildi allkirjaga „Mari, kelle selja taga on kogu Eestimaa“ ja Mari nendib rahulolevalt, et siis peab Kitty vette minema. „Noh, Eestimaa miinus üks kivi,“ arvab Kitty piisava oleva. Tegelikult leiame kasesalust põhjas, et nüüd on äge küll: meist Soome poole jääb nüüd vaid veel mõned kivid, paar kibuvitsapõõsast, pisut lilli ja üks kilekott. Teeme Eestimaa põhjapoolseimate kannikeste ja muude väärsuste juures mõned reidikad ja lahkume pidulikult: 25% reisiplaanist on tehtud.

Plaani järgi jätkame väikseid poolsaareteid Kundani. Ilus on ikka see Eestimaa, isegi kruusateel! Kitty mõtiskleb, kas ainult meie jaoks, kes me seda koduseks peame („Mu lehkav iisaamaa,“ ümises mari Jumindale jõudes sõnnikulõhna peale), või ka välismaalaste jaoks. Leiame, et neile ka – nagu meie peame ilusaks lõunamere laguune või lumiste tippudega mägesid, mida meil küll pole, aga mis on ilus eksootika. Kadakane karjamaa või paks kuusik on jälle keskmisele britile päris kena eksootika, neil olevat kõik metsad eramaa siltide taga ja tavainimene metsa üldse ei pääsegi!

Vihasoo ja Võsu vahel kerkib üks vasak rusikas. Lääne-Virumaale: tervist!

Enne Võsut on silt, mis hoiatab, et 2,5 kilumeetri pärast on tupik. Kuna ümbersõidule ei vihjata, loodame siiski läbi pääseda – kui ei saa, tuleme tagasi. Aga vot ei saa jah. Üks sillatööline räägib 20-kilsasest ümbersõidust. Teine kuuesest. Kaarti vaatavad küll, aga väga informatiivsed alternatiivsete marsruutide osas ei ole. Siis löövad vanemal kolleegil silmad särama (ilmselt märkas lõpuks me outfiti): „Oot, aga millega te olete? Selle mootorrattaga? Tulge siit, ma lasen teid läbi!“ ja veab paar liivale seatud tala teelt ära. Täname ülevoolavalt ja läbime tupiku. "Kaks kena tüdrukut" ratastel, teile – mida tahes!

Edasi tuleb mõnusat kulgemist kuni Kundani. Sinna siseneme piki pikka sirget kuskilt metsa vahelt, kus sirge lõpus paistab tsemenditehas. Mari pidurdab lihtsalt selleks, et märkida: mõtle, kui sa elaksid Kundas, peaks see vaatepilt su südant soojendama: kodu paistab! Kitty itsitab ja linnas keerame esimese kohvitassiliiklusmärgi juures osutatud suunda. Kunda külalistemaja! Cafe!! Wifi!!!

Kahjuks on cafe panustanud lõunasööjatele ja kella viieks on neil pakkuda üks šnitsel. Mis on okei, sest me kumbki tahame pool. Ja saame perfektselt pooleks lõigatud šnitsel kahel taldrikul kahe garneeringuga. Mille valikust on järel vaid keedukartul. Aga no maitsev. Kõne Käbile ja ta saab võimaluse arvata, kus me oleme. „Loll oled peast vä!? Ise sa oled Narvas!“ ta pole meile nii palju bensiini ostnudki, et me Narva saaks sõita!

Kundast välja sõites eksime hakatuseks ära ja siis leiame inimeste tehase: suur maja valgesuitsuste korstendega kirjaga Estonian Cell. Spuuki!

Kerkib kaks vasakut rusikat. Ida-Virumaale: tervist!

Nüüd on pisuke paus: 110km/h ja suur maantee. Aseri Petkamist (võtame tankuripüstoli, hellitame seda peos ja heldime: me olime siin napi nelja päeva eest!) välja keerates paistab rekka tagant kolm tsiklit. Kahe sammu pärast lähevad nad meist mööda. Tervitame kõik ülevoolavalt. Šveitslased. Mari leiab, et tore, et me autoga ei ole, sest muidu oleks hääled juba ära, sest me pläkutaks lihtsalt vahet.pida.mata. Nüüd tuleb suur osa ajast vait olla. Võtame vaikides šveitslastele sappa ja sõidame täitsa mitu kilumeetrit paarisajameetrise pikivahega koos. Kuni nad kuskile bussitaskusse sirutama või kaarti lugema või kusele põikavad. Jätame ülevoolavalt hüvasti ja kohe keerame Saka peale ära. Ja asja pärast: Ontika paelt paistab soome. No aupull!

Pärast Toilat, mis on nagu Võsu ja nagu Narva-Jõesuu ja nagu Jurmala ja nagu Palanga, naaseme suurele teele. Sillamäel on planeeritud peatus vaate nautimiseks ja reidikate klõpsimiseks. Mari ei jaksa poseerida ega kiivritki peast võtta ning lebab, jalad laiali, pisut murelik tuleviku pärast. Rohkem nagu ei tahakski täna sõita. Kell on pool seitse.

See tõik ei suuda meid siiski eemal hoida Narva-Jõesuust, misjärel jõuame 50%-ni eesmärgist: Mandri-Eesti idapunkt. Venemaad näeme juba enne seda, sest sõidame jõekallast pidi Jõesuust Narva. Viimases eksime lootusetult. Ja kui piiril, ei jaksa enam nii-itta-kui-võimalik ehk läbi terve linnusehoovi marssida. Pildistame väravas teineteist Venemaa puude taustal (leia pildilt Venemaa puud!)

ja Mari koorib end keset parkimisplatsi paljaks.

Telefonikõne järel on selge, et öö veedame Uuskülas keset peipsi põhjakaart RMK telkimisalal. Kell on kaheksa. Sõita on sott. Juht on sooda. Päike on vastu. Vähemalt on pärast strip-etüüdi soe (etüüd toimuski sooja pessu pugemise eesmärgil).

Tagasiteel mööda suurt teed tekib Maril Sillamäel imelik tunne. Meid on siin juba nähtud. Just olime siin! Nad raudselt mäletavad! Ja mõtlevad, et näe, käisid Narvas, a edasi ei saanud. „Tallinnas Narva maantee otsal Viru ringil võiks olla tupiku märk lisatahvliga „Välja arvatud Vene saatkonna loal,“ mõtleb ta. Lootes juhina veel siiski tunnike pädev olla.

Pärast Sillamäed näeme oma silmaga, et on ka täitsa sirgel teel võimalik kraavi sõita. Üks bemm on seda äsja teinud, kiirabiauto vilkurdab teepeenral ja mingi mees käib kraavis ümber auto. No TÄITSA sirge tee!

Jõhvis lõpeb see päiksenuss ära ja kõik on nii kodune nii kodune – kolme päeva eest alles kruttisime selsamal ristmikul päid, et kellele teed anda, ja panime neilsamadel raudteeülesõitudel stoppmärkide all jalgu maha. Aga Jõhvi ja Iisaku vahel mõtlen, et kui mul nüüd auto oleks, tuleks üks tuli puruks taguda. Praktiliselt kõik (mingi... kümme?) autot, kes selle ca 40 kilomeetri jooksul vastu tulevad, on ühe tulega. Imelik lausa on nii korras tehnikaga sõita siin.

Iisakus on väike poepeatus, et hommikuks kohvi osta – see on ainus, mis kodus unus. Kohvi neil on, ja kuna me oleme tibid, ei saa me poest väljuda ilma impulssostuta. Pakk küpsiseid (kuluvad teel ära, võin ette rutates kinnitada!). Siit on kümp minna ja see kõlab väga mõnusalt. Tsikli pargime ära täpselt kell pool kümme. Kõik need sääsed ootasid meid ilmselgelt juba hommikust peale. Aga targad gaidid pakkisid Autani kiirestiligipääsetavasse kotti ja sääskedel ei jää muud üle kui melanholiahoogudes keevasse vette hüpata.

Nüüd tuleb küll õlleisu, ehkki suti aja eest poes olin ma kindel, et juua küll ei jaksaks. Õnneks on mul Vana Tallinnat, millega teed ilmestada. Saab väga ilmekas tee! Joon paar sääske ka ära.

Toimkonnad jagunevad nii, et Mari tegeleb majutuse ja Kitty toitlustusega. Toit on kriminaalselt maitsev, sööme paar sääske ka ära. Lisaks supereinele on meil, lubage tutvustada, laud, laudlina, käimla näkku, prügikast, lõkkekoht grillalusega, pumbakaev ja mitte ühtegi fotot.

Kell pärast kahtteist on öörahu, äratuse seame seitsmeks. Ja öösel on kuradima külm.

Skoorisime hästi:
Läbitud linnu:7 tk.
Läbitud maakondi: 3 tk.
Nähtud riike: 3 tk.
Uputatud sääski: 2 tk.
Söödud sääski: 1 tk.
Põletatud bensiiniliitreid: 17,5 tk.
Nähtud kraavisõitnud bemme: 1 tk.
Sõidetud kilomeetreid: 435 tk.
Kangestatud perseid. 1 tk.
Kangestatud selgu: 1 tk.
Nähtud Saksa motomatkajaid: 1 tk.
Nähtud Šveitsi motomatkajaid: 3 tk.
Võetud äärepunkte: 2 tk.
Koduseid paiku: 3 tk.
Kohatud metsloomi: 1 tk.
Reisitud tunde: 9,5 tk.
Tuututatud tutte: 4 tk.

Neljapäev: Uusküla – Karksi-Nuia

No hea küll, plaanisime ärgata seitse, aga äratuse seadsime 6.50-ks. Et saaks kümme minutit tukkuda. Ei! KOHE pärast alarmi hakkame pläkutama ja pläkutame selle kümme minutit tihedalt täis. See on ikka tõesti hea, et me tsikliga oleme, seega suure osa ajast vait!

Ma vist ei pea mainima, et öö on täiesti vaikne, sest hooaeg pole veel alanud? Reisige alati nädala sees JA mais/septembris!

Aga väljas paistab päike. Kell üheksa, pärast kvaliteetset hommikuputru ja maitsvat kohhvi ning süstemaatilist pakkimist saab käigu sisse panna. Lõuna-Eesti, siit me tuleme!

Mustveeni on suurt teed, Lohusuu kandis räägib Mari Kittyle, kuis augustis on siin kõik metsateede otsad suuri reisibusse täis: Jõhvi pensionärid käivad hiigelkampadega metsas seenel.

Tegelikult mitte Mustveeni, vilusi juurest juba keerame järve äärde ja kavatseme seda rida hoida, kuni saab. See tähendab Emajõe suursooni.

Kerkib kaks vasakut rusikat. Jõgevamaale: tervist!

Siin on järjest ainult iseloomuga külad. Inimesi, tõsi, on vähe. Kasepääl sõidab meile jalgrattal vastu Kunksmoor. Pisut edasi ehitavad kolm põrsakest endale maju. Hunti ei paista, punamütsikest ka mitte. Küll aga peatavad meid mingid teise-päeva-mehed (või ma ei tea, mitmes päev see siin on) ja uurivad, kas rõõba nuužna. Raputame päid, lubavad edasi.

Kerkib kaks vasakut rusikat. Tartumaale: tervist!

Alatskivil magab Mari õige risti maha ja võtab suuna liiga otse Koosale. Õnneks loeb Kitty ka kaarti ja saame enne suuremat õnnetust u-pööret harjutada. Tuleb täitsa hästi välja.

Koljkas algab Sõidu Tüng: tulime siia peipsiääre sibulaid ja järgmist satsi iseloomuga külasid uudistama, aga la perset. Me koopiamasinast läbi lastud kaart ei reeda, et selle tee kõrval külas on teinegi tee ja viidamajandus võtab selle teha alles Varnjas.

Mis siis ikka, sõidame vähemalt sellegi korralikult 20-ga läbi ja naudime iga hetke. Kitty nõuab peatust, et pildistada pingviinijäätise silti. Tädi itsitab, et mis te teete. Kitty ütleb, et nii ilus, ja uurib, kas jäätist ka saab. „Ei saa, ilu pärast panin,“ vastab tädi ausalt.

Koosal teeme väikse ajareisi: kaart lubab siin tanklat, aga tankla on natuke katki läinud. Kui "kallitele klientidele" jäetud silti uskuda, suleti see tankla alles vähem kui kahe kuu eest. Ja tankuri küljes olev kleeps väidab, et taadeldud aasta eest. Te usute vä? Me arvame, et tankla sulgemise põhjus oli see, et keegi viskas tankurisse kivi ja see läks katki, aga keegi enam sellistele hooldust ei paku. Nagu näete, see blond, kes meil roolis oli, ei saanud ikka jupp aega aru, milles küffel.

Jätkub kruusaetapp soo servalt tagasi „maanteele“ - kena kruusatee, mis esitleb meile reisi kõige kenamat tutti (tegelt küll kanni) ja viib meid Kavastusse. Siin on see parv, millest Kitty polnud kuulnudki ja mille mina alguses põnevusest ja siis juba tõestamise pärast marsruudile joonistasin. Parv on meie kaldas, aga kedagi ei ole. Sildid räägivad, et üle viiakse kell 6-20, aga mis aja tagant või mis süsteemiga, pole kirjas. Kellanuppu ka mitte. Telefoninumber on märkega, et väljaspool tööaega erikokkuleppel saab ikka ka üle. Paanikat me ei viitsi teha ja hängime niisama. Varsti tulebki vastaskaldale üks mees, viipab tervituseks ja aerutab siis meie juurde. Vahepeal peatub me kõrval üks väikebuss.

Parvemees jõuab kohale, seob oma aeruka parve külge, laseb katamaraanitäie rohelisi läbi ja asub väntama. Poole jõe peal teatab väikebussimees, et tsikliklubi Raudruun tahab meiega rääkida. Astun ta lällari juurde ja kuulen kellestki Sarvikust, kellega ma olevat Annimatsil viina joonud. Mina selliseid ei tunne, aga pläkutada on ikka vahva. Kui me plaani kirjeldan, kiidab heaks ja ütleb, et tal on midagi sarnast juuli alguses plaanis.

Maas küsib Kitty, kas istub peale või ma tahan mäest üles üksi sõita. „Mis mõttes! Istu peale!“ praalin vastu ja rebin kenakesel tõusul kruusal niimoodi gaasi, et ma pole päris kindel, kas esiratas jäi maha. Uduselt meenub, et tagaots on päris raske ja tõusul paarutades maksab see meeles pidada. Jätkame veel õige pisut kruusateel.

Kerkib kaks vasakut rusikat. Põlvamaale: tervist!

Saame veel Tartu-Räpina maanteel jupp aega kimada. Pisukese tankimispausiga Ahjal, kus üks mees vaatab meid, loendab sõrmedel, mitu meid maha tuli, mitu lenksu rattal on ja mitu meist naisi oli ja küsib ehmunult – hirmunult, kui lubate:
„Kas naised siis sõidavad ka mootorrattaga?!“
„Jaa,“ ütleb Kitty.
„Ei usu!“
„Ei,“ ütleb Mari lahkelt.
Pärast Varnjas kohatud pingviinijäätise reklaami nõuame Ahja tanklast juba donaldi nätsu. Seda pole, aga müüja teab täpselt, millest jutt, ja arvab, et Poolas kindlasti on.

Tõsi, meie „suur maantee“ päädib mitmeteistkilomeetriste teetöödega: 50 meetrit liiva, 200 meetrit kruusa, 50 meetrit liiva, 200 meetrit kruusa. Iga järgmise 50 meetrise etapi järel oigab Mari: „Täitsa perses!“ ja Kitty ütleb ülireipalt „Jumala okei tee on!“ Mari jääb uskuma ja sõidab. Optimismi ei ole võimalik üle hinnata!

Suurtest maanteedest tahaks üldse kohe eraldi rääkida. Neid oleme me praeguseks saanud Tallinnast Kuusaluni (40 km), Viru-Nigulast Sakani (30 km), Narvast Iisakuni (80 km), Uuskülast Mustveeni (25 km) ja... noh, Mellistest Räpinani (45 km). Neist kõigist ainult esimesed olid nagu päriselt suured. Edasi oli võsa asfaltini ja jooni polnud. Nii et suured pole päris suured, kui sa sõidad noh näiteks Võrust Valka. Lõuna-Eesti metsikus on ka põhjus, miks me teise päeva linnaskoor hiiglaslikust maakonnaskoorist hoolimata nii madalaks jääb: sõidad ühest maakonnakeskusest teise, pool teed on kaardil märgitud kui ’scenic road’ ja kõik ongi superilus, aga vot linnu pole. Aga see meeldib meile. Me tulimegi metsa. Ja illu.

Aga tagasi Räpinasse. Kell oli sealmaal, et kõht nõudis oma, niisiis pärast seda, kui me olime linnas ära eksinud, tundus nutmahakkamisest väärikam poe ette üle kolme parkimiskoha oma kolm kohvrit lahti pakkida ja lõuna korraldada. No tegelt parkisime viisakalt ja lõuna-kohvrid olid murul ja nuttu polnud ka, aga ikkagi. Ilukirjandus nõuab ohvreid. See on siiski tõsi, et poodi sisenedes jääb Mari ukse külge rippuma ega saa jupp aega aru, miks edasi ei saa minna. Uks on justkui pärani, jalad pole tsementi valatud ja Kitty ju sai sisse. Paagikoti magnetid on end magusa ukse külge kinni imenud ja nõuavad päris tõhusat ja süsteemset rebimist.

Päike soosib lühikesi pükse, niisiis paljastame Räpina teismeliste poiste rõõmuks (mõlemad just jalutasid üle platsi) alukad ja vahetame pükse. Lõunat saab meeleolustama naisteajakiri Joy, mille me lihtsalt pidime ostma pärast seda, kui Kitty kassasabas seda sirvides leidist „22 asja, mida sa pead oskama enne 30-seks saamist“. Harime end täpselt poolele maale, siis on kõhud täis. Poisid on plangu tagant välja tulnud ja vaatavad huviga. (Eesti levinuim pilk 28.-30. mail anno 2008: „Üks neist peab ju roolis olema!“) Mari on tõsiselt mures: kui muidu olen endaga juhina enamvähem rahul, siis sellise pilkuderahe all tavaliselt kas ununeb kettalukk peale või jalg maha, ühel juhul tulemuseks külili ratas, teisel väljasuremine. Seekord läheb õnneks, ehkki rambipalavik on päris korralik.

Uus plaan – valmis õhtul – on jätta vahele Saatse Saabas (see pole enam Venemaa!) ja põrutada otse Räpinast Võrru. M ööda suurt teed. Teate küll, suurt. Pea pärast linnast väljumist teeme pissipeatuse, misjärel Mari leiab, et tegelikult on ikka päris, päris palav. püksivoodri eemaldamiseks tuleb end jälle paljaks koorida. Kitty teeb pikema photo-shoodi ja saab küpsiseks sihikindluse eest võiduka voodritantsu.

Tee on jälle väga ilus ja meie rahul. Kerkib kaks vasakut rusikat. Võrumaale: tervist!

Võrus eksime natuke jälle ära ja Mari käib šoppamas. Kõrbeva nina ja kiivripäevitusega tsiklisaabastes ja –pükstes mall’i astuda on päris veider: uksel tervitab mind telefonide reklaam sõnumiga „Koolilõpu kingitused“. Jään murelikult mõtisklema, kas ma peaks ka kooli lõpu puhul midagi kinkima. Mõte kaob paari sekundiga kui ebaoluline. Kui kiiremad asjad aetud, ostan kaks Väikest Tomi ja ühe energiajoogi ja jooksen Kitty juurde. See ameleb Joy’ga ojakaldal ja on Tomi eest ilmselgelt tänulik. Räägib, et väga glamuurne olnud hooletult Zebra kõrval naisteajakirja lugeda ja saata mööduvale publikule olesklevaid tummsõnumeid a la „Ah, ega kogu aeg kah ei jaksa ju selle laheda tsikliga sõita!“

Ja rollercoaster alles algab!

Tõsi, esmalt tuleb Võrust välja saada. Aga sellest me ei taha rääkida.

Siht on igatahes jälle ’scenic road’-idele: Võrust Haanjasse, Haanjast Rõugesse, R õugest maanteele ja sedamööda Valga poole. Üsna raske on hingata, sest kõik vaated on hingematvalt ilusad. Ilus on ikka see Eestimaa, raisk! Mina arvan – ja Kitty arvab ka –, et maailma kõige ilusam riik ongi Lõuna-Eesti. „Ma tahaksin siin rulluiskudega sõita!“ õhkab ta (Kitty, mitte Lõuna-Eesti) mulle kõrva, kui Haanjast Rõuge peale keerame. Mina unistan jalgrattast. Ja suti – või noh, oluliselt – paremast kurvitehnikast.

Kui silt näitab "Otsa 9", meenub, et me vinkupirukad on juba eilsest peale Otsas. Vaeme, kas minna tuua ära, aga ei viitsi. Igatahes kui teil peaks midagi olulist Otsas olema, siis teadke, et see on Võru taga metsas.

Kuutsi. Juba see nimi meelitab. Ja küla on imearmas. „Ma elan Kuutsi külas, mis on üks Eesti lõunapoolsemaid.“ Kui äge saab veel olla! Paari kilumeetri pärast tuleb Saru, kus me saame näha, kuhu sõidavad kõik need bussid sildiga Tallinn-Tartu-Võru-Saru. See on ikka täitsa kaugel, aga seal on selle kõige kohta päris vähe busse.

Ja nüüd: viit näitab Karisöödile. Keerame lenksu lõunasse kindla plaaniga lõunatipp võtta. Sinna ei vii ühtki teed, lubab kaart, ehkki seal on küla (Naha), lubab Wiki. Noh, lähme, kaugele saame, meil on äärepunktide reis ja see on 25% meie eesmärgist! Aga: ohhoo-ohhoo! Alates Karisöödi külast, mis järgneb üsna ulmelisele sillale, on igal kahtlasel kohal puidust silt LÕUNATIPP asjakohase noolega. Aitäh, sarulased! Kusjuures teed on padusirged metsaveoteed, liivased ja koledad. (Hiljem koos Käbiga seda kaarti uuesti uurides osutab Käbi sirgetele hallidele juttidele, mida mina ilmselt meridiaanideks pidasin: siin on ju teed! No selles mõttes, et... Ma olen enne ka vaadanud, kuidas Käbi kaardilt endale mingeid enduuroradasid otsib ja mööda meridiaane sõitma läheb. Mina ei oska neid asju kaardil näha kui TEID. Aga tõesti, ma tunnen ühe ristmiku kaardilt lausa ära!) Mari oigab, Kitty süstib optimismi ja Mari jääbki uskuma. Kuni tee teeb kena kaare ümber mingi küüni, misjärel avaneb vaade taluõuele, kus me „tee“ muutub muruks. Nimetame selle Naha külaks ja igaks juhuks edasi ei sõida. Hoovil on kaks autot ja meie hängimise edenedes tõmmatakse ilmekalt kardinad akende ette. Ilmselgelt ei lähe me kontrollima, kas see ikka on Naha küla. Küll aga võtame mõned uhked šotid mõlema tibidest, Zebrast, külast ja koerast. See on nüüd eesti kõige lõunapoolsem koer. Mitte loom, sest tema selja taga astub üks kass mööda redelit katuselt alla. SEE on Eesti kõige lõunapoolsem loom. (Kui see just pole Läti kõige põhjapolsem loom – you never know.)

Tagasitee on kui taevariik: iga ristmiku järel läheb tee 100% paremaks. Sild tundub viaduktina. Lammaste taga on piiripostid.

Sarust lõikame tagasi suurele teele.

Kerkib kaks vasakut rusikat. Valgamaale: tervist!

Kohtume Lätiga veel nii mitu miljonit korda, et Lätist on ikka üsna kõrini: on asfalt, on teepeenar, on piiripost ja siis tuleb võsa. Nii Valgani ja rohkemgi. Kitty korraldab taga mingi disko: tibi sebib, fotokas hullab, ratas tantsib all ja mina pean kogu seda diskot püstipidavat muusikat mängima. Et kiirused on üle 60, pole probleemi ja siit sünnib üks hea ja üks halb: Elu Foto versus tühi fotoka-aku. „Ma eksperimenteerisin. Ma tegin hullu kunsti. Ja kui see välja tuli, siis see oli seda väärt!“ selgitab Kitty. Tunnistagem: see oli seda diskot väärt!

Selle kõige järel istume Valga Maxima ees parklas ja unistame uutest akudest. Ma ei tea, mis kell me sinna jõudsime, aga kui ma +/- elektroonika uksele laadija järele pärima lähen, on see juba kakskend minutit kinni olnud. Kahju, aga läänetipu jaoks on meil õnneks veel telefonikaamera.

Valga pilgud ei erine oluliselt ülejäänud Eesti pilkudest neil päevil. Smooth’ilt lappame kaarti, peame telefonikõnesid, valime öömaja, joome teed, ostame külmarohtu, vahetame riideid (Marit ei tohiks piirilinnadesse üldse lubada! Kohe koorib end rinnahoidja väele!“ kirjutab kitty matkapäevikusse.). Rahulikult tõmbame buffid pähe ja kiivrid peale. Hoolikalt kinnastame käed. („No ei saa olla, ÜKS neist peab ju roolis olema!“) Istume ratta selga ja kaome loojangusse. Jah, see on see päripäeva ümber kodumaa sõitmise häda, et kolmest õhtust kahel on loojuv päike ees.

Ilus on ikka see Eestimaa, kas pole? Siinkohal võtan ma endale kõikide Kitty sõprade tänu ette selle eest, et ta Austraaliast tagasi tuleb. Tõsi, ma ei teinud seda maad. Aga ma näitasin talle seda. Tont teab, mis saanuks, kui me olekski ainult ratsutama läinud!

Täna on suti parem õhtu kui eile: siis saime kell kaheksa öömaja teada ja sinna oli sott minna, täna saime pool tundi varem ja sõita on ka poole vähem. Öömaja leitakse sellisel reisil niimoodi, et kui hakkab enam-vähem selguma, kuhu kanti sa õhtuks jõuad, on kaks varianti: otsi kaardilt vastavaid leppemärke (ei pruugi töötada a) neli aastat vana kaardiga ja b) maikuus, kui ükski normaalne inimene veel turisti ei tee) või mõtle oma tutvusringkond läbi. Narvast helistasin oma tädile, kel on Peipsi ääres häärber, ja ta teadis, et küla servas on superluks telkimisala. Täna helistasin Käbi emale, kes on siinkandis hängimas käinud ja ütles juba hommikul, et helistage, kui selgub, kuhu kanti patja rihite. Ja soovitab lõpuks Karksi-Nuia all üht järvekallast. Olgu nii.

Valgast väljumise järel jätkub Läti me külje all. Ikka nii, et maanteeservapostide asemel on piiripostid. Üsna kõrini on sellest juba. Eriti kuna tegelikult mingi piir enam kedagi ei kotigi.

Ma usun, et see oli Valga ja Tõrva vahel, kus, ilma mingi ’scenic road’i hoiatuseta, avaneb ühelt künkaharjalt vaade lihtsalt, no ma ei tea, Tallinnani? Mari tõmbab kõik pidurid maanteekiirusel peaaegu blokki, poetab pisara, oigab: „Ossaraaaisk!“ ja annab jälle gaasi. Ilus on ikka see Eestimaa!

Tõrva. Paari tunni eest ma arvasin, et Kuutsi on Eesti kõige nummim koht, siis nüüd juhib edetabelit Tõrva. Väike linn, mis on lihtsalt otsast otsani täiesti täiesti ilus ja puhas ja korras. Veereme läbi, nautides iga meetrit.

Kerkib kaks vasakut rusikat. Viljandimaale: tervist!

Kuna me loodetav öömaja on ENNE Karksi-Nuia linna, tuleb lihtsalt valvel olla ja reklaame jälgida. „Kohe tee ääres,“ kumab kõrvus Käbi ema lubadus. Tee ääres on ainult silt, mis lubab 600 meetri pärast Käbi puhkemaja. Küll tema alles jaksab neid jointe üle Eesti pidada! Aga see pole küll „täitsa tee ääres“, pigem täitsa metsa sees. Tare juures on uus silt koos telefoninumbriga. Helistame, Käbi tentsik vastabki uniselt.

„Tere, kas teie haldate Käbi puhkemaja?“
„Mhmh.“
„Kas öömaja saab?“
„Millal?“
„Täna.“
„Ei täna küll ei saa!„ Ilmselgelt on tegu mingi läbumaja (’muu majutuskoht’), mitte väsinud teeliste peatuspaigaga. Küsin siis, kas kuskile telkigi saaks panna, ja tentsik juhatab meid järve vastaskaldale konkureerivasse asutusse. Mis on kurvi taga ja ilmselgelt see, millele Käbi ema tegelikult viitas.

Värava ees seisab tsikkel ja kõrval istub tsiklimees, kes ajab mingile tutile keelt kõrva. Ja praalib, kuidas neid ei lubatud sisse, sest nad ei taha öömaja, või midagi sellist. Jutt on keeruline ja vist mõeldud jäälõhkumiseks, mitte tõsiselt. Jätame Zebra värava taha, loodame, et paagikott jääb alles, võtame kiivrid näppu ja läheme asja uurima.

Kõigepealt on keset teed autosuvila, selle kõrval mingi putka. Mõlemad tühjad. Tee viib alla järvekaldale, kus kenal aasal hiigelhaagiselamu, selle kõrval seltskond täisealisi. (Kitty viitab neile hiljem matkapäeikus kui alaealistele. No nad on sellised piiripealsed, ütleme nii siis.) Tümm on korralik, poisid vaatavad meid varjamatu huviga. Kitty läheb üles oma rahakotile ja telefonile seltsi ja loodab peremeest tabada, mina jään viimase lootuses siia. Poisid marsivad ligi, pärin pealiku järele. Lubatakse leida. Tulebki üks kollaste pükstega kah-täisealine ja teretab.

„Tere, sina oled pealik või?“
„No tundub küll praegu vist jah.“
„Me tahame telkida.“
„Telkimise kohad on siin.“
„Aaahsoo. Aaaaga see pidu siin kõrval vist käib hommikuni või?“
„Oooojaa!“ lubavad poisid, keda juba on terve punt mu ümber kogunenud. Kollaste pükstega „pealik“ kinnitab, et telkida tuleb siiski siin ja ei kusagil mujal.

Nurga tagant tuleb nüüd Kitty, kes praalib juba kaugelt, et mind ei saa üldse omapäi jätta, kohe hakkan noori poisse lantima. Vaatan itsitavat vanahärrat ta kõrval – ilmselgelt päris-pealik – ja vastan: „Sind ju ka ei saa, sa hakkad kohe vanu mehi lantima!“ Kõigil on nalja kui palju ja pealik lubab meil siiski poistest eemal maja püsti panna. Poisid on ilmselgelt nördinud.

Töökorraldus on jällegi nii, et Marile telk ja Kittyle toit. Selleks läheb viimane taaraga kusagilt vett tooma. Näljane Mari otsustab, et telgiga on aega, pigem võiks lõkke üles teha, et oleks, millel vett keeta, kui see kord saabub. Ja süütab metallalusele kenasti valmis seatud hakatuse, mis särinal tuld võtab. Mets on vist TÕESTI kuiv, mõtleb Mari, ja vaatab murelikult, kuidas tuuleiilid leeki metsa poole puhuvad. Puid ei tihka juurde panna – äkki on priimus siis ikkagi parem mõte, mis sest, et võtab kauem aega. Ootan otsustamisega Kitty tulekuni, kes ei tule ega tule, kuni lõpuks tuleb ja kurdab, et ega nende poistega flirtimine on ju kõik nii aeganõudev ja raske töö. Ja et Mardi isal on 1100-ne tsikkel ja me oleme nende peole oodatud, sest Mart ja Aadu tahavad meiega ratastest rääkida ja üldse. Õnneks tõi ta vett ka.

Otsustame jah, et lõke pole hea mõte, ja leiame, et tore, et see tore hakatus sai maha põletatud. Lubame öösel veel taara puruks peksta ja lõkkeaset piiravad kivid laiali loopida ning süütame rahulolevalt priimuse. Puusse nimetähtede kraapimine oleks ju nõme!

Kitty tutvub me generaalplaani tagakaanega ja leiab rahulolevalt, et neli pilti kuuest on meil nähtud ja viies-kuues on lihtsalt plaanivälised (nii aja kui raha kokkuhoiu nimel otsustasime juba algul, et saared jäävad jälja). Tundub, et me oleme Oluliste Kohtade kontseptsioonist õigesti aru saanud.

Söögitegu kestab ja kestab ja kestab ja kestab ja kestab ja Kitty kirjutab matkapäevikut ja Mari paneb püsti majutusasutuse (Öö puhkemaja, mis actually majutab!), pakib lahti ja paigutab ringi kõik asjad nii, nagu neid öösel vaja on. Keset magamiskottide valmisseadmist jääb kaks täisealist ratta juures seisma (nad kogu aeg käivad siin edasi-tagasi, aga seni pole peatunud) ja hakkavad valjult ja ilmekalt pakkuma: „Kaheksasada. No maksimum kaheksasada." Mina itsitan telgis, Kitty hüüab, et ma tuleksin välja oma mootorrattast rääkima.

Mart ja Aadu on ise ka tsiklihuvilised. Mardi isal on 1100-ne gikser, aga ta ei luba mardil sõita ja praegu on ta Rootsis, see on ilus ratas, naked on üldse ilus, kuhu te sõidate ja millal te alustasite, kas te käisite täna obinitsas ka, kas te olete õed ja tulge meie juurde, meil on head liha ja palju salatit. Ja tüdrukud hakkasid siia oma sõpru tooma, mis on ju nõme, mis teie arvate? Ja kas mu mees ka teab, et mul selline tsikkel on. Räägin, et mees teab küll ja mehel endal on sotane roller. Poisid on kaheksateist ja täitsa sümpaatsed. Lubame läbi astuda, kui me oma matkasöögi oleme ära söönud, ja hoiatame, et tegelt me oleme väsinud ja pikalt ei jaura.

Nad jõuavad meid veel täitsa mitu korda kutsumas käia, sest me vesi ei lähe ega lähe keema. Ootamise vahel arutleme, kui palju me selliste poistega mängida saaksime – näiteks kas nad panevad maki kinni, kui me ütleme, et see muss sakib ja et muidu me läheme ära. Oleme saanud nii palju feimi ja respekti, et oleme muutunud tõelisteks egomaniakkideks. „Mõtle, kui kadedad nad võivad meie peale olla!“ on läbiv teema. Ja see mõte meeldib meile.

Kui söödud, lähme alla ja vaatame selle peo üle. Kohtume veel Mallu ja Kaido ja mitme uue nimega. Linnast on uued tüdrukud toodud, need pidada nüüd okei olema. Poisid on märjad ja paljad. Aadu tahab endale GS500E-d. E on naked ja naked on ilus, sest siis on kõik mootor näha ja puha ja see ongi ilus. Samas, kui pole midagi näidata, pole ju mõtet, esitleb Aadu oma vanaema ütelust, mille me kiiresti tabule (900-ne Ducati, täisgondlis) SMS-ime. Mallu jällegi tahab suvel load ära teha ja järgmisel aastal Itaaliasse minna ja sealt rattaga tagasi tulla. Ta luges ühe poisi blogist, kes nii tegi, nii saab küll ja nii on lahe.

„Aga kuidas teid lubatakse niimoodi sõita?“ imestab keegi.
„Kes meid keelama peaks?“ imestab Kitty vastu.
„Nojah, see on ju Eesti, mitte mingi afganistan,“ leiavad nad jah. Mispeale mina pean vajalikuks edastada koduse dialoogi sellest päevast, kui ma me plaani välja ütlesin:
„Käbi, me läheme Kittyga tsiklimatkale.“
„Ahah. Hmm, siis ma pean ükspäev rattale kohvriraamid keevitama.“
Poisid on viis sekundit täitsa vait.
„Mina tahan ka selline mees olla!“ sosistab Mallu.
„Mina olengi selline mees! Ma oskan keevitada ka!“ teatab Aadu.
„Mina olen ka selline mees, ainult et ma ei oska keevitada,“ kahetseb Kaido.

„Aga mis te siis teete, kui rattaga midagi juhtub?“
„Kutsume kellegi järele,“ arvan mina.
„Teeme korda,“ arvab Kitty ja mina täpsustan, et oleneb, kui hullusti juhtub. Ja Kitty arvutab välja, et Käbi on sel rattal kõik poldid eraldi üle keeranud enne me reisi, nii et on täiesti võimatu, et midagi üldse juhtuda saaks. Ja tal on õigus, nagu alati.

"Lapsi?" uurib Aadu.
Noogutan.
"Lapsed on kodus isa hoida," järeldab ta.
Mõtlen hästi järele ja leian, et ses lauses on kaks õiget sõna: 'on' ja 'hoida'.

See kõik on väga lõbus, aga lõpuks me võtame hambaharjad välja, nõuame kraanikaussi, peseme SOOJA VEEGA hambaid ja ütleme head ööd. Kas ma mainisin, et ses haagismajas on saun?

Skoorisime hästi:
Läbitud maakondi: 7 tk.
Võetud äärepunkte: 2 tk.
Läbitud linnu: 6 tk.
Avalikke riietumisi: 2 tk.
Sõidetud kilumeetreid: 406 tk.
Kohatud metsloomi: 1 tk.
Tuututatud tutte: 2 tk.
Reisitud tunde: 12 tk.

Reede: Karksi-Nuia – Tallinn

Äratus on varajane ja jahe. Magamiskotist ei tahagi nagu välja tulla. Pakkimises ja kohvitamises oleme pool tundi profimad kui eile, pool üheksa paneme käigu sisse. Kas ma pean mainima, et ehkki jutleme peremehega ka hommikul (tuleb uurima, kas magada saime ja kohv on joodav – ilmselt pakuks paremat, kui me enda oma üle kaebleks), ei maksa me oma kämpimise eest midagi. Me oleme lihtsalt nii lahedad, et inimesed on vist ise nõus pileteid ostma meie ümber askeldamise eest.

Oleme otsustanud ka kolmanda nurga ümaramaks lõigata ning selega vahele jätta Eestimaa Idiootsuse Nurgakese edelas. (Pärast sellist otsust ei saa me juba sümmeetria huvides pärast Haapsalu nõvatama minna, niisiis jääb neljaski nurk vahele. Diagonaale teeme järgmisel aastal.) Niisiis: Pärnu, siit me tuleme!

Kerkib kaks vasakut rusikat. Pärnumaale: tervist!

Idioodid on maantee Kilingi-Nõmmest mööda joonistaud, nii et jälle üks linn skooris vähem.

Pärnus suudame teha jälle uskumatu büdžettšoppingu: paagitäis bena. Tasuta WCja tasuta termosetäis keeva vett. Me ei osta isegi energiajooki. Ja kohvilauast ju alles tõusime!

Järgneb pikk sõit. Audrust Tõstamaa poole, et ikka väikseid ja kenu teid sõita. Tasub ära. Tõstamaalt leiame laada, aga ei viitsi rattalt maha tulla, et šopata. Ja Tõstamaa taga käime metsas pissil.

Nad on me kruusaetapi ära asfalteerinud! See on jälle jupike ’scenic road’i, mis tegelikkuses on pikk sirge tee kahe võsa vahel. Aga asfalt on tore, siis saavad turistibussid ju ka paremini seda ilu vaatama tulla!

Kerkib kaks vasakut rusikat. Läänemaale: tervist!

Siinkandis on Regio mehed kaardile joonistanud smaili. Joonistasime oma marsruudi smaili juurest läbi, et näha, mis lõbumaja siin pakutakse. Aga eile Kuutsis juba saime teada, et see ei tähenda mingit vahvat lunaparki, vaid pigem on mingi mees siin kanuumatkateenust pakkumas või umbes nii. Me lootsime vaateratast ja autodroomi ja lõikame veel imepisikese jupi oma plaanist lühemaks. Noh mingi viis kilumeetrit vast.

Nurmsi.

Lihula. Millalgi siin sai me reis tuhat kilumeetrit pikaks. Selg on kange ja kõht on tühi.

Kirbla.

Mis mõttes siin pole ühtki Statoili ega kabanossi?! Pärast Kirblat jätame ratta seisma ja viskame selle kõrvale pikali. Süüa midagi pole, joome siis vähemalt teed ja petame kõhtu kommidega. Meil on atlases kolm olulist lehekülge: Eesti kaart Lukoili tanklatega, Eesti kaart Olerexi tanklatega, Eesti kaart Statoili tanklatega. (On ka Eesti kaart Järva Tarbijate ühistu tugipunktidega, aga seda ei pea me nii oluliseks.) Veendume, et läänepoolseim tankla ses riigis on Keilas. Kust siis Läänemaa ja saarte inimesed kabanossi saavad? Ei kujuta ette. Otsustame, et Haapsalus on kindlasti mõni Neste, kus on R-Kiosk, kus on ka süüa. See on me soe lõuna ja me peame seda saama!

Haapsalus ongi üks Neste, aga tervitab meid suure plaguga: „Südamele hea!“ Käige perse, kus me kolesterool on?! Selgub aga, et aeg on vahepeal edasi läinud ja nad on Haapsalu külje alla Statoili teinud! Ja veel sellisesse serva, mis meile nigunii teele jääb! Lendame peale.

Kulutame uskumatud 40 krooni ja peame murul kena lõuna. Et pääsemine siia Neste südemesõbralikust tanklast oli päris napp, peame erutunud kõnesid sellest, kui taevalik on Statoili kontseptsioon. Sa oled matkal. Sul on käed ja nägu tolmused, pissihäda, natuke külm, kindlasti tahad sa mingit sooja või ergutavat jooki ja võibolla midagi õhtuks lõkke peale ja kõrvale. Sul on pabersalvrätid otsas ja kõht tühi. Noh ja paak on ka tühi. Viimane asi, mida sa tahad, on kakskend senti odavam bensiiniliiter lageda taeva all. Sa tahad hästivarustatud poodi, sooja, voolavat vett ja paari lahket nägu. "Aitäh, Statoil!" mugistame oma vorstisaiade tagant.

Kui see kõik on läbi analüüsitud, keerab naaberkrundile neoonvestiga mootorrattur. Jälgime teda hoolikalt. Teeb parklas väikse tiiru ja naaseb suurele teele. Seljal on ARK logo - eksamisõit. "Isver, ma olen täitsa mures nüüd ta pärast ju!" pabistab Kitty. Aga kuni ta meie pilkude all on, paistab kõik sujuvat. Kui sa seda loed. 30. mail kella poole kahe paiku Haapsalus eksamisõitu teinu, tea - me olime sinuga!

Ajaleheletilt saame teada, et Taeblast alates on siin Sajandi Teeremont, aga me vist ei tahtnudki väga seda maanteed sõita. Vähemalt ei pea seda enam kaaluma ja vana maantee jooksebki me marsruudikaardil sümmeetrilisemalt.

Nüüd hingame sügavalt sisse: viimane äärepunkt on veel võtta. Ramsi neem on teispool Haapsalu lahte Paslepa taga. Ja ainus, mis näeb kaardil nii ilus välja, et ma kohe üldse ei muretse selle leidmise pärast: neemele läheb üks (üks) tee.

Tegelikult teed pärast Paslepat alles algavad. Poolsaaretäis teedevõrku keset metsi, talusid ja suvehäärbereid ilma ühegi sildita. Leiame tõenäoliselt kaks Mandri-Eesti kõige läänepoolsemat koera ja oleme valmis helistama aednikule, kelle number on ta teenuse reklaamil mingil teadetetahvlil. Aga siis läheme pisut tagasi – eelmise talu hoovis oli see Siks, kes meist paar ristmikku tagasi mööda peedistas. Tuututame pisut aia taga ja saame uksest välja onu, kes ütleb, et me pidanuks tolsamal ristil, kus enne kohtusime, teist teed pidi sõitma. See tee viibki otse neemele, väidab ta kindlalt. Lähme enesekindlalt tagasi. Tee on kohutavalt pikk ja käändub häärberite vahel, kusagil pole autotki ega hingelistki. Murud, samas, niidetud.

Lõpuks tervitab meid mändide vahel valgetest tellistest monstrum, sarnaselt purekkarile. Huilgame võidukalt: ära tegime! Nagu äärepunktides tavaks saanud, koorib Mari end kiiresti paljaks.

Helistame tagasi Tabule, kes on äsja sõnumis pärinud, kuis amatsoonidel läheb. Lubame tal valida, mis värvi kivi me talle toome. Ta valib punase. Kaalume tellise võtmist.

Pikapeale me ekstaas lahtub, sest silmapiir pole nii avar, kui arvanuks. Tundub justkui, et oleme lahesopi sisekaldal, kahe neeme vahel. Jääme mõttesse ja helistame emti pärimaks positsioneerimise võimaluste järele. Tibi ütleb, et üks peab saatma masinale sõnumi teise positsioneerimise küsimiseks, masin saadab teisele küsimuse, kas tohib, too peab vastama, et tohib. Teeme ära, misjärel saan masinalt sõnumi, et Kitty asub Paslepa külas Noarootsi vallas. No ega ei asu küll, ta on täpselt minu kõrval Paslepa külast mitu kilumeetrit lääne pool. Aga et tibi lubas ainult 700-800-meetrist eksimist, teeme kõne internetti.

„Tsaumisteed!“
„Tööd.“
„ Kas sul aega on?“
„Oleneb.“
„No on või ei ole?“
„Oleneb, kas ma pean tulema Häädemeestele sulle järele või sul on midagi internetist vaja.“
„Mul on midagi internetist vaja.“

Alari siseneb mu parooliga emti surfporti ja üritab meid positsioneerida:
„Sa seisad keset lahte.“
„Ei seisa!“
„Seisad küll! Oo, sul on siin mingi sõber ka. 56... kes see on?“
„Kitty.“
„Oh nii lahe, oota ma vaatan, kus ta on. Teenus tasuline, kas jätkan?“
„Ära jätka, ma tean, kus ta on. Ta seisab täpselt minu kõrval.“
„Oh nii lahe! Kitty seisab täpselt sinu kõrval keset lahte!“

Leiame, et me tegime kõik, mis suutsime: kui kaardil on üks tee ja metsas kümme, pole ühtki silti, aga on üks mees, kes ütleb, et see on õige tee, siis me oleme Mandri-Eesti kõige läänepoolsemas tipus!

Otsustasime juba Pärnus, et kell pool neli hakkame Tallinna poole sõitma, kus me tol hetkel ka poleks – siis ma jõuan poole seitsmeks trenni. Ja et kui läänepunkt jääb võtmata, tuleme pühapäeval seda eraldi tegema. Käigu Ramsilt lahkumiseks paneme sisse kell 15.31. Kas me oleme logistikud või me oleme logistikud?

Tagasitee on lühem, nagu ikka. Ma usun, et see on üks pikemaid lõike, kus me peame sama teed kaks korda sõitma – mujal oleme ringi sõites hakkama saanud. Isegi Nahas polnud nii pikalt vist. Seal oli lihtsalt sitem tee.

Linnamäelt lenks kodu poole ja jään ootama neid põnevaid asulaid, mis seda teed ilmestama peaksid. Padised, rummud, keilad, värgid... nahhuitki. Pärast mitutkend kilumeetrit metsa jään seisma ja ronin ratta seljast maha. Süüa meil pole ja teed ei taha. Heidame pikali. Me ei leia muud ettekäänet vedelemiseks kui reidikad: jaksame vaid lebada, käsi välja sirutatud, ja iseend pildistada. Helsitame käbile, kes on juba kodus ja lubab kartulid keema panna. Mari saab esimesel katsel pildile ratta, teisel lisaks oma kõhu, kolmandal näo ka, neljandal paistab ka Kitty. Keilasse on 40 kilumeetrit. Liiga, liiga palju!

Võiduka indiaanihüüu saatel kerkib kaks vasakut vehkivat rusikat. Harjumaale: tervist!

Aga ükskord saab otsa iga männimets, tulevad järjest padised, rummud, keilad, värgid, kus saab ära eksida. Keilas viib maantee meid lihtsalt keset linna mingile ringile, kus pole mitte ühtegi silti. Keerame valesti ja teeme kena tiiru ümber linna.

Siin on juba elu. Statoil (paagitäis bena ja kaks saiakest – elu šopping!) on rahvast, autosid ja tsikleid ääreni täis (kahtlustame, et bensiin saab maailmast kohe otsa, miks muidu kõik tankima on tulnud!) ja ma pelgan, et nüüd tuleb me matka kõige raskem tee: paarkend kilti närviliselt tõmblevaid reedeltallinnasttöölttulijaid. Sätin end ühe auto taha ja ühe kaubiku ette ja panen täistule peale: nii on lootus, et mulle ette ei keerata. Ja ainult paar hullumeelset möödasõitjat ongi! Ja isegi Hipodroomi ristil pole ummikut!

Värava taga toksan kindaga läbi paagikoti kaardiakna telefonil Käbile helistamise nuppu ja palun härra väravat avama tulla. Kui värav avaneb ja Käbi ootavalt seisma jääb, suudan vaid: „Loll oled peast vä! Ma ei jaksa enam!“

Aga Kitty peab veel jalgrattaga koju sõitma!

Skoorisime hästi:
Sõidetud kilumeetreid: 421 tk.
Läbitud maakondi: 4 tk.
Külastatud Statoile: 3 tk.
Võetud äärepunkte: 1 tk.
Tuututatud tutte: 1 tk.
Reisitud tunde: 9,5 tk.

Skoor de grande:
Mõõdetud kilumeetreid: 1262 tk.
Sõidetud maakondi: 11 tk.
Põletatud liitreid: 63,83 tk.
Nähtud võõrriike: 3 tk.
Kulutatud kroone: 2284 tk.
Võetud äärepunkte: 4 tk.
Läbitud linnu: 18 tk.
Tuututatud tutte: 7 tk.
Juhtunud äpardusi: 0 tk.

(Ei, poisid, kommenteerida ei saa!)